Aastatuhandete pikkuse ajalooga veinikultuuris on olulisele kohale tõusmas keskkonnateadlikud valikud kõikidel etappidel, alatest viinamarja kasvatamisest kuni joogi veinisõbra lauale toimetamiseni. Vastutustundlikest veinimajandusest rääkisime Eesti veinigurmaanidele Itaalia väiketootjatelt orgaaniliste ja vegan veinipärleid pakkuva ettevõte VinSomnia juhi Annely Raunaga.

Veinitootmine on alati olnud tugevas sõltuvuses kllima- ja ilmatingimustest. Kuidas kliimamuutused valdkonda mõjutavad?

Kliima ja ilmastikuolud on kriitilised faktorid nii traditsioonilises kui tööstuslikus veinitootmises aga ka põllumajanduses tervikuna. Itaalias ja Prantsusmaal on märgata tendentsi, et suved on olnud üha kuivemad, kuumemad ja päikeselisemad. See mõjutab viinamarjade küpsemist, korjete planeerimist ja toob kaasa klassikaliste viinamarjasortide ning seeläbi ka veinide maitsenüansside struktuurimuutuseid. 

Millised väljakutsed jätkusuutlikkuse vaatest on veinimaailmas hetkel aktuaalsed?

Orgaaniline, jätkusuutlik veiniviljelus on muutumas vältimatuks normiks, mille suunal liiguvad nii suured kui väikesed veinitootjad. Euroopa veinisüsteemi suuremateks väljakutseteks on neli globaalset trendi – jätkusuutlikkus, innovatsioon, turu deglobaliseerumine ja tarbimisharjumuste muutumine. Üldine hoiak on, et tulevikus ei ole võimalik müüa veine, mis ei ole jätkusuutlikud, mahepõllumajanduslikud või mingil viisil sertifitseeritud. Teistmoodi tegutseda ei ole lihtsalt võimalik, kuna veinitootmine on sõltuvuses ammenduvatest loodusvaradest, nagu vesi, ja kliimamuutused. 

Kogu veinimaailm teadvustab, et jätkusuutlikkuse teema on eriti oluline turgudele pääsemise vaatenurgast. Jätkusuutlikkus võib saada turul eelduseks, nagu see on olnud ka muudel sertifitseerimisjuhtudel. Näiteks varasemalt on sarnast teed läbinud päritolu tõendamine HCCP järgi, hügieeni- ja sanitaargarantii, mis on tänapäeval iseenesestmõistetav turgudele pääsemise tingimus. 

Mis loom on eetiline vein? Kas “mahe”, “orgaaniline”, “vegan” või “biodünaamiline” märgis veinipudeli sildil annab aimu toode ökoloogilisest jalajäljest? 

Eetiline maheveini valmistamine hõlmab veine, mis on jätkusuutlikud, biodünaamilised, taskukohased ja toodetud õiglase kaubanduse tööjõuga. Mahevein on valmistatud keskkonda kahjustamata ja sertifitseeritud ökomärgised veinipudeli etiketil on kindlasti selle tõenduseks: jätkusuutlikkuse tagavad põllumehed, kes hoolitsevad selle eest, et nende tegevus ei põhjustaks negatiivseid keskkonnamõjusid. Soovitus ja võti veinisõpradele veini valikul on lihtne – tea täpselt ja vali hoolega, mida tarbid. Eeskätt tuleb siin appi usaldusväärne ostukoht või personaalne veinimüüja, kes tunneb detailselt oma veinimajasid ning on seeläbi teadlikkuse kanaldajaks veinitootja ja lõpptarbija vahel.

Kas Eesti veinigurmaanide jaoks on veini jätkusuutlikkuse aspekt oluline?

Eestis ei ole minu teada veel sellest vaatenurgast veinitarbija käitumist uuritud, aga meie turg on maailma võrdluses väike ja allub üldistele mängureeglitele.  

Sertifitseeritud jätkusuutlikkus on veini puhul üliloluline eelkõige rahvusvahelistel turgudel, kus reeglite kehtestajateks on monopoli omajad. Siseturgudel kaalub jätkusuutlikkuse garantii sensoorsete omaduste, päritolu ja kaubamärgi kõrval endiselt väga vähe. Näiteks Itaalia tarbija jaoks veini valimisel kõige olulisemaks parameetriks on tooraine päritolu (seda on toonud välja 40% tarbijauuringus osalejatest), sensoorsed omadused (39%) ja kaubamärk (16%), samas kui jätkusuutlikkuse tagatis moodustab vaid 6%.

Siin väljendub ehmatav vastuolu: jätkusuutlikkus on tänapäeval domineerivaks teemaks, sellesse rohkesti investeerivad ettevõtted ja instutsioonid, ent tarbijate teadlikkus jääb pigem madalaks või osavõtmatu ja nende ostukäitumine on inertne ja harjumuslik.

Biodünaamilist lähenemist põllumajanduses ja veinitootmises kritiseeritakse selle vähese tõenduspõhisuse tõttu. Kuidas käib biodünaamilisus kokku kaasaegsete jätkusuutlikkuse kontseptsioonidega?

Kuivõrd biodünaamika on holistiliselt terviklik, ökoloogiline ja eetiline lähenemine põllumajandusele, aiandusele, toidule ja toitumisele ning kogu ühtsele biosüsteemile, siis on need kontseptsioonid olemuslikult lahutamatud. Tõenduspõhisus võib olla skeptikute kantsis küsitav ainult traditsioonilise teadusliku metoodilise lähenemise mõistes, kus katse tingimuste samaks jäädes saavutatakse katse kordamisel samad tulemused. Seevastu loodus on eranditult kordumatu ja muutlik, ka veini maitse ei ole kõigile sama, mistap kogemuspõhine tõendus võibki sellisel juhul olla relevantsem ja usaldusväärsem. Igal põllupidajal, ka veinikasvatajal on ainuomaseid nippe ja nõkse, mida jagatakse põlvest põlve, ja mõned neist ongi esmapilgul müstilised ja kergelt naeruvääristatavad, nagu näiteks kuufaaside või putukate lennukõrguse jälgimine. Ometi on ka see eiramatu elukogemus, mis teadlikul rakendamisel võib ka olla tulemuslik ja väga edukas unikaalse äriedu eeliseks.